28.06.2013

Kord väikese poisina mängides plasteliiniga, meisterdasin sellest aatompommi ja pidasin seda oma leiutiseks.Tegelikult oli aatompomm juba ammu olemas ja jaapanlaste peal testitud, seda seks, et keegi mõtleb, et tema lõi Pärnu Surfiklubi ja see on tema oma. Uskumise asi, raamatute raamatki algab maailmaloomis looga, et kõigepealt loodi inimene ja siis muud värgid särgid. Natuke maad edasi lugedes, tekib teatud segadus – käib loomisprotsess, luuakse mäed ja mered, igasugu elukad, jne. ja siis lõpuks inimene, sa siis aru, kas enne oli muna või kana.
Eelnev jutt oli selleks, et mereäärde minnes ei saanud ma aru, kas tuul tekkis selleks, et mina sinna läksin või vastupidi st. tuul tekitas minu. Igatahes nagu eilegi oli täna õhtune tuul, päeval samasugune racetuul. Surfikohaks kodurand Võistes, tuul päris põhjast, mitte põrgupõhjast. Vaese aja kohta puhus hästi, näitajad samad, mis eile puri 8,3 ja lauad 112l., tuul 6-10m/s. Kuna oli pisut jahedam, kui eile siis tundus tuul tugevam, eilse sooja tuulega tekkis tunne, et tuul laseb läbi, kuidagi hõre. Saabuv pimedus sundis mind kaldale, minust see tuul sinna jäi – ei pea mina teda enda omaks ega tema mind, oleme nähtamatud sõbrad – sõber keda usaldan.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga